Ülesande jaoks on vaja kahte sama tämbriga pilli, näiteks kahte samas helistikus ksülofoni, metallofoni, kahte klaverit, plokkflööti, viiulit jne.

Üks õpilane või õpilaste rühm mängib meloodiat:

Teine õpilane või õpilaste rühm mängib meloodiat:

Harjutage paar korda kordamööda viisijuppi. Seejärel mängige mõlemat meloodiat koos ning nüüd kostub üllatusena hoopis uus meloodia, mida kumbki pill eraldi tegelikult ei mängi:

Seda illusiooni nimetatakse heliredeli illusiooniks (scale illusion), mida teaduslikult kirjeldas muusikapsühholoog Diana Deutch 1973. aastal. Meie kuulmistaju teeb meile tihti trikke, mida on keeruline märgata, ning alles tehnoloogia arenedes on tekkinud võimalus neid avastada. Enamik kuulmistaju illusioone tekivad, kui kuulata sünteesitud helisid, mida looduses ei esine. Heliredeli illusiooni tajub aga ka naturaalsete helidega.

Muusikapsühholoog Marju Raju seletab, mis meie ajus toimub: “Kuulmissüsteem soovib inimest “aidata” ja korrastada helid loogiliselt. Tavaliselt tekitab üks heliallikas (inimene, loom, loodusnähtus) helisid, mis liiguvad astmeliselt. Näiteks ei tee inimese kõnes helikõrgus normaalselt rääkides suuri hüppeid. Seetõttu arvab aju, et palju loogilisem oleks, kui üks pill mängib laskuvat meloodiat ja teine tõusvat ning korrastab kõlavad helid vastavalt ümber. Seetõttu kuulemegi midagi sellist, mida tegelikult kumbki pill ei mängi. Ja isegi kui proovime kuulata välja mõlemat meloodiat eraldi, ei õnnestu see.

Heliloojad avastasid selle triki juba enne Diana Deutchi katseid laboris. Näiteks Pjotr Tšaikovski kuuenda sümfoonia viimase osa alguses kasutab helilooja samuti seda illusiooni ning paneb esimese ja teise viiuli mängima erinevaid meloodiad, mis kõlavad kokku hoopis kolmandat moodi. “Me võime ainult mõistatada, mis oli helilooja mõte selle taga. Kas see võib olla romantiline peidetud armastuslaul, mille kuulmiseks on vaja kaht mängijat ja mis muidu jääkski saladuseks?” küsib Marju.

Rohkem infot ja näitlikustavaid videoid leiab siit.